Sellel leheküljel on kasutatud
materjale raamatust "Martna kihelkond".
Kogumik on koostatud 1998.aastal Martna esmamainimise 700-ndaks
aastapäevaks.
Artiklites on tehtud väikesi kärpeid.
Keravere küla asub Haapsalu-Lihula maantee ääres,
Matsalu lahe põhjakaldal. Küla on eraldatud naaberküladest
vana, Rootsi ajal ehitatud kiviaiaga. Maapind on seal nii tasane, et kui
juhtud ronima maja katusele, siis võid näha nelja kirikutorni,
ehkki nende vahekaugus on kuni 50 km. Näha võib Lääne-Nigula,
Martna, Kirbla ja Lihula kirikut.
Kõige vanemad andmed külast ulatuvad tagasi Põhjasõja
ajal levinud katkuni. Sel ajal oli tulnud Lihula poolt üks mees ja
ei olnud kohanud inimesi enne Keravere küla. Oli vaikne õhtu
ja mees oli kuulnud, kuidas üks ema laulnud mererannas pilliroos oma
lapsele hällilaulu. Mees läks hääle suunas ja leidis
sealt ema väikese lapsega.Nad jäidki koos elama ja olid esimesed
inimesed tühjaksjäänud külas.
Keravere küla looduses on palju vanu mälestusmärke.
Küla karjamaal asub suur kivi, mille pinnal Kalevipoja jala jälg
selgesti näha.
Hiielepiku juures on ohvrikivi, sealt põhja pool aga
Hiiemägi. Seal käidi vanasti jaaniõhtul jaanituld tegemas
ja tantsimas. Hiiemäe lõunapoolsel künkal on selgesti
näha Põhjasõja-aegsete Rootsi sõjaväe majutuspaikade
varemed. Kaevamisel on leitud sealt vanu relvi.
Saksakeelne nimi sellele külade rühmale on Vogelsang,
mis tähendab eesti keeles linnulaulu. Küla asub Matsalu lahe
ääres ja eriti kevadel kostab sealt vahetpidamata linnulaulu.
Selle suve murelik heinaaeg Kasari luhtadel
Meil Kasari kolhoosis on tavaks mingi töö lõpetamist
ühises peolauas tähistada. Tänasel koosviibimisel meenutagem
selle suve rasket heinatööd me luhtadel.
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus
on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda.
Kasari luhad varustavad heinaga me karja.
Nende luhtade kohta on omapärane väljend: hein
nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama , kus peale heinasaod
teha.
Näe ilm kissub naa sõõnd, keerab tuule
Matsu-kao peale (sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu
lahte) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo "Matsalumees"
varsti kutsumata külalises.."
Kasarilastele on "Matsalumees" tuntud isaisadest
siiasaadik. Suurte sadude soosik- tõusuvesi - on Kasari luhtade
heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks.
Öeldakse : "Vigalamees" - see viimane lits! See tähendab,
kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb,
toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid
jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikord, kahe õela mehe
võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülem- või alamjooksul
- mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks. Pole nali nendega
heidelda.
Pikka aega pidas Matsalumees meiega rahu . Noh, sellel suvel
ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi
rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel.
Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat, olukord "SOS".
Rohi võimas, mehele rinnuni, aga …..
Vanarahva tarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti
kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
Sellel murelikul heinaajal kohtusid kaks tarka meest Kasari
luha veeres, ajasid hädaldamise juttu.
"Olete kohalik mees?" küsis tootmisvalitsuse
juht põlevkivi insenerilt.
"Kuidas juhtub. Vahel kohalik, samas aga mitte, kui
ära sõidan. Siin luhtadel-jõgedel olen veetnud lapsepõlve
ja noorusaastad."
"Siis ehk oskate öelda, mis praeguses olukorras
teha tuleb?"
"Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord
oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi."
Need ajaloolised sõnad ütles Läntsile Ülo
Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde
õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin
ei aita miski.
Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös
eesrindlased. Selles ütlemine: "Kes vähedigi heinamees,
see on ikka rõudelane või kasarilane." Sellel suvel
vireliseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas "Märja seaduse".
Kui vesi lõpuks taandus, oli pinna porine ja pehme,
hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas. Kurja häda
nägid mehhanisaatorid, organiseerijad juhid ja kõik töölised.
Tagantjärgi mõeldes isegi ime, et hein valmis
sai. Sai ikka ja mitte vähemas koguses kui ikka olnud. Raske oli kõigil,
austus neile, kes mehetegusid tegid.
Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud
. Olgu kiidetud meie luhtade "kaunitar Kasari jõgi"
Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena.
Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud
ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
Rõudes, 9. sept. 1972. a.
Eliise Junts - Lääne-Liisi
Kui Kasari luhtadel heinatöö käib,
kõik muretult-kiiresti laabuvat näib
ju masinad niidavad, töötavad lool
ja pallide vedu on autode hool.
Jah, kuivade aegu see tõesti just nii,
et tonn tõsta paigast, vaid võta ja vii.
Saab kullana kogutud karjale sööt,
kui loodus ei takista meeldivat tööd
Aga tihti on peremees vihmaperiood,
siis hoopiski kurvad me luhtadel lood.
Kui kitsaks jääb vetele Kasari säng,
siin heinamail laksu lööb lainete mäng.
Ei tõkkeid ju leia eest laiuvad veed,
on avatud neile kõik rünnaku teed.
Nii saastub kõik kasvav ja kaaredes hein,
see mure meil iidne ja tuttav on lein.
"Lits Vigalamees" ja "Õel Matsalu
mees"
on tihti meil otseti heinateo sees.
Kui nurjub nii saakide varumispüüd,
siis just nendel "meestel" on suuresti süüd!
Rõude Peremäel ehk Palgiväravas sellel jõulukuu 4-ndamal päeval ANNO DOMINI 1996
Eliise Junts Klaassen e. Lääne Liisi
Kilde Kokre
küla elust
Meenutab Helmi Talvoja:
Kokre küla oli väikseim küla vallas talude
poolest.
Aga Kokres on olnud ka kunagi mõis, mis oli asunud
praeguse Tooma talu elamute territooriumil. Mõisa olemasolust annavad
tunnistust praeguseni säilinud tiik ja kaev, ka keldrite varemed.
Kaev oli sajandi algul küla elanike veega varustamise ainuke koht.
Hiljem tegid peremehed juba oma majade lähedale kaevud, aga põuastele
suvedel kuivasid need ja küla keskel olev kaev oli siis jälle,
mis varustas veega kogu küla. Selles kaevus ei lõppenud vesi
kunagi otsa.
On ka üks muistend selle kaevu kohta. Ohtla mõisa
tiigil ja Kokre kaevul olnud ühine veesoon. Kunagi oli Ohtla mõisa
hani mööda veesoont ujunud Kokre kaevu. Ohtla mõisnik
pannud siis soone ette nahkpüksid, et vältida hanede ujumist
Kokresse.
Sajandi algul olid Kokres juba talud. Need olid 20 ha piires.
Ainus talu üle 40 ha oli Madise. Teised olid poolitatud talud vendade
või teiste sugulaste vahel. Talusid oli 9. Ka oli peremeeste vahetus
ja liikumine väga suur. Ainuke talu, kus oli järjepidevus, oli
Jaani-Ado talu.
Kokres oli ka oma kauplus, mis asus Kännu talu lähedal
maantee ääres. Viimaseks kaupmeheks oli seal Arvik Paul. Veel
oli külas rätsep, kes oli hinnatud oma kvaliteetse töö
tõttu. Sepikodasid oli kaks, seppi mitu. Tol ajal tegid mehed kõiki
vajalikke töid. Tehti sepatööd, kingsepatööd,
ehitustööd ja valmistati isegi lihtsamaid mööbliesemeid.
Veel oli külas viljakuivati, mida kasutasid ka ümbruskonna talupidajad.
Lähen nüüd ajas veidi tagasi, seltskonna elu
poolele. 20-nda kümnendi lõpuaastail oli noorte kogunemiskohaks
sügisel ja talvel Uugi talu, kus peeti tantsuõhtuid. See peremees
oli lõbus ja noortelembene inimene. Sinna tuli noori kokku 5-6 km
kauguselt. Suvel oli tantsuplats koos kiigega Madise talu karjamaal kõrgemal
lagedal platsil. Seda platsi kasutati ka võrkpalli mängimiseks.
See ala oli meie küla noormeeste suurim hobi. Ka olid meie küla
noored laulu- ja muusikaarmastajad. Mängiti kitarri, viiulit, lõõtsa
ja ka puhkpilli.
30-nda algusaastail oli ka kultuurielus kõrgperiood.
Asutati mitmed seltsid vallas: haridusselts, karskusselts, Kaitseliidu
rühm, Naiskodukaitse rühm, perenaisteselts ja maanoorte ring.
Sel ajal oli ka võimalusi talude suurendamiseks; kes
ostis maad juurde, kes rentis juurde ja ka päranduse teel saadi maid
juurde. Siis oli 8 talul suuruseks 40 ha kanti. Ainuke väiksem talu
oli Tagapõlde. Siis kasutati peaaegu igas peres palgalist tööjõudu,
sest noored olid välja rännanud.
30-40 a. vaheline aeg oli meie küla hiilgeaeg. Maaparandustöid
oli palju tehtud ja põllutöö palju kergem ja efektiivsem.
Kasutati palju hobumasinaid.
See oli aeg, mis ei unune.
Saabus 1941. a., mis lõi segi kõik unistused
ja plaanid. Kuulutati välja mobilisatsioon, kuhu alla kuulusid kõik
meie külas kasvanud noormehed.
Välja läks neist 8 meest, tagasi tuli 3. Algas
ajajärk, millest ei taha kirjutada. Õnneks läks küüditamine
meie külast mööda. Sellest päästsid meie küla
meie noormehed, kes end ohverdasid ja kannatasid nälga ja viletsust
kaugel Venemaal. Muidu oleks see küla vist päris maa pealt pühitud,
sest kasutasid ju peaaegu kõik võõrast tööjõudu
ja pidasid tähtsaid ameteid (vallavanem, politseinik jne.)- need olid
ju venelaste silmis kardetav element.
Ähvardati küll igal sammul, aga siiski jäi
küla sest hirmsast sündmusest puutumata.
Uus noorsugu tuli peale ja kasvas ning hakkas teadmisi omandama
kõrgkoolini välja. Noored suundusid oma õpitud
erialale tööle lennates välja oma kodust ja kodukülast.
See oli lühike elu-olu kirjeldus Kokre küla elust
20.sajandi I poolel.
Vanal hallil ajal oli Läänemaal suur põud.
Kõik kõrbes, rahval polnud juua ega süüa. Siis
rahvas kutsus appi oma ainsat päästjat Kalevipoega. Armas Kalev,
kallis Kalev, too meil vilja, too meil vett.
Kalevipoeg tuligi, lähkrid kaenlas. Küla, kuhu
kukkus suur lähker, nimetati Suure-Lähtruks. Küla, kuhu
kukkus väike lähker, hakati kutsuma Väike- Lähtru.
Suure-Lähtru mõis (saksa keeles Gross-Lectigall)
1601.a. pantis kuningas Karl IX Suure-Lähtru küla 1700 taalri
eest Hans Richterile. Küla suurus oli 10 adramaad.
1611. a. tekkis Suure-Lähtru mõis, mille kuningas
Karl IX kinnitas (kui Haeska mõisa endise osa) Mensich von Baranoffile
Lectomoisa küla koos Ragma veskiga (Rägina trummist veidi Niinja
poole asuva vesiveski, mis töötas 20. saj. alguseni) kokku 10
adramaad, Kirna ja Savertorp (Saare talu?) kokku 3 adramaad ja Kekomoisa
(praegune Kokre) 2 adramaad igaveseks omanduseks.
1624. a. andis kuningas ka Suure-Lähtru küla (17
1/2 adramaad) Baranoffile. Enne oli see küla panditud Berend von Scharenbergile
ja Hans Richterile.
Lähtrus oli ka oma kabel. Eestimaa Konsistoorium kaebab
1642. a., et Martna Lähtru kabelis peetakse ohvripidusid.
Kokre (Kekomois, Kockers ) oli vanade pärimuste järgi
vabade talupoegade mõis. Kunagi olla üks talupoeg päästnud
Rannamõisa merest ühe suure saksa uppumisest, tänutäheks
saanud ta endale priiuse ja talu. Nii tekkiski Kokre mõis. Mõis
asunud praeguse Tooma talu kohal. Mõisa kaev on vanade inimeste
arvamusel alles - Tooma väravatagune kaev, mis oli enne väga
veerikas. Kaev on praegugi alles. Hiljem talupere kaotas oma priiuse ja
langes pärisorjusesse. Küllap nimi Keckomois tekkiski vaba talupojamõisa
tekkega.
Ka Kirna Saare (Savertorp?) olla vaba talupoja mõis
olnud. Millegi pärast Saare talu ei loeta Kirna alla. Teda nimetatakse
alati eraldi.
Üks varasemaid mõisa häärbereid asus
praeguses Vanakülas. Hiljem ehitati uus häärber Uuskülasse
. Tekkisid vakuraamatuisse Vana-Lähtru (Vanaküla) ja Uus-Lähtru
(Uusküla). Praegune Suure-Lähtru mõis ehitati 1777-1779.
Eelmine häärber olla olnud Uuskülas. Rahvajutu järgi
olid Lähtru talupojad käinud abiks Päri mõisa ehitamisel,
Lähtru mõisa ehitamisele olid siis ka Päri mõisa
pärisorjad abiks toodud. Päri mõis olla ennem ehitatud.
Praeguse Lähtru mõisa kohal olla enne küla
olnud, talud olla enne ehitust Nõmmekülla viidud. Nii rääkis
vanarahvas.
Põhjasõda oli Lähtru inimestele suureks
katsumuseks. Pärimuse järgi oli Lähtru rahvas sõja
ajal maapaos Marimetsa rabas. Sel ajal olid noored Mari nimelised tütarlapsed
läinud käest kinni hoides selg ees laugaste suunas, ise laulnud:
Parem surra pehmet soo surma kui rasket raua surma. Nii saidki laukad nime
"Marilaukad".
1712. a. oli enne Põhjasõda elanud 305-st inimesest
alles vaid 42, nendest 16 peremeest, 10 perenaist ning 16 last ja sulast-tüdrukut.
Peale Põhjasõda rahva arv hakkas kiiresti kasvama.
1782. a .oli Suure-Lähtrus juba 449 inimest.
1611- 1835. a oli Suure-Lähtru mõis von Baranoffide
omand. 19. saj. alguses oli Lähtru mõisnik Christoph von Baranoff
`il veel Tuula mõis Keila kihelkonnas ja Alliku mõis Türi
khk. Nii segas mõisnik pidevalt rahvast nende kolme mõisa
vahel. Eriti palju tõsteti ühest mõisast teise mõisa
ametnikke - kangruid, seppi, kupjaõpilasi. Enamasti vahetati vallalisi
noori (kupjaõpilasi 12-14 a. vanuselt.) Kangrud toodi ikka koos
perega. 1808. a. toodi Alliku mõisast Lähtrusse kangur Jakob
40. a. koos naise Tiiu ja tütar Maiga (2. a.) Nad jäidki Lähtrusse.
1835. a pandi Lähtrus perekonnanimed. Sageli said vennad
erinevad liignimed: Boil, Politur ja Steinberg olid vennad. Muulpär
ja Rehkalt; Tomberg ja Kitalind olid vennad. Üldse pandi Lähtru
inimestele üle 100 erineva liignime. Paljud neist olid Eestis laialt
levinud (Mägi, Altmets, Kruus, Rebane, Tomberg), kuid oli ka ainult
Lähtrule ainuomaseid liignimesid (Matveos, Riistop, Üksvärav).
Liignimede saamise kohta on palju pärimusi: Matsi Kaarel
(1803-1881) oli hea viiulimängija. Küsimusele, mis ta liignimeks
soovib, vastanud ta, et mis ma vaene saagija mees ikka soovin. Saigi nimeks
Saagelmann (viiuli saagija).
Samale küsimusele vastanud Aavamägide esiisa ,
et mis ma alatu ikka soovin - saigi priinimeks Alato (Allato).
Talupoegade koormised mõisale olid suured. Esines
ka vastuhakke. Saare Kustas Polituri sõnul on nende talu karjamaal
suur veeauk nn. Junkru auk. Kunagi olid teomehed ühe mõisa
junkru sinna ära uputanud. Mehed saanud karmilt karistada. 1845. a.
saadeti Jaan Prooso Arupõldelt Siberisse Bobrinskisse asumisele.
1860-ndatel aastatel moodustati vallad. Hilisema Lähtru
valla alale tekkis 3 valda: Ohtla, Suure-Lähtru ja Väike-Lähtru.
Vallad tekkisid suurte raskustega, mõisnikud tahtsid kohe vallad
enda mõju alla saada. Kirna Peetri Kristov Promm (1821-1878) oli
üks esimesi (esimene) vallavanemaid. Kristov astus mõisnike
vastu välja. Ta oli ütelnud, et mõis peab valda teenima,
mitte vastupidiselt. Kristov olla Peterburgi vangla viidud, ta naine Mari
olla teda seal vaatamas käinud. Mari ütelnud ikka, et ega ta
teistmoodi saa rääkida kui ta mees. Kristov pääses
vanglast ikka koju.
1890. a. liideti Ohtla ja Suure- ja Väike-Lähtru
vallad. Esimene ühine vallavanem oli Jüri Heilmann (1860-1918)
Matsi-Mihkli talust.
1870-ndatel aastatel toimus Suure-Lähtru mõisas
maade mõõtmine ja kaardistamine. Talude endised siilupõllud
kaotati, talud aeti krunti. Mõned talud kadusid, mõned tekkisid
juurde. Ühegi talu maad ei jäänud täielikult samaks.
Kunagise eraldiasetseva Keestre talu asemele tekkisid kaks
talu Nurga ja Liiva (Kirnas). Millegipärast Kirna Peetri suur rehetare
lammutati ja ehitati üles Liival. Peetrile ehitati uus väiksem
maja.
Peale maade mõõtmist võisid talumehed
kohti päriseks ostma hakata. Esimesed julged mehed olid 1878. a. Mart
Poll (1842-1888), kes ostis väikese Palumäe koha. See koht maksis
350 hõberubla. Koha suurus oli 10 dessantiini ja 1430 ruutsülda.
Samal päeval ostis koha ka Kaarel Tiigenberg (1846- 1928). Ta ostis
Palumäe vastas Rebaski talu, mille suurus oli 10 dessantiini ja 2135
ruutsülda. Koht maksis 385 hõberubla. Mõlemad mehed
maksid kohe kõik ära.
Alguses talumehed ei julgenud kohti päriseks osta. Kardeti
ikka sakste pettust. Kuid suurenev raharent ja mõisniku pidevad
ähvarduskirjad talust välja tõsta, panid asjad paika.
Läks mitu aastat, kui järgmised julged hakkasid Lähtrus
kohti ostma.
Alles 1886. a. vormistati laiaulatuslik talude ostmine. Korraga
vormistati 27 talukoha ost. Osa nendest kohtadest osteti kahe peale.
Talu ost oli perele ränk koorem. Kõik mehed suutsid
vaid osa kohe ära maksta. Näiteks Kokre Tooma koht maksis 2250
hõberubla. Sellest tasuti kohe 1175 rubla, krediitkassast võeti
laenu 670 rbl. ja mõisale jäädi võlgu 405 rbl.
Mõisa võla pidi tasuma 5 aastaga. Krediitkassa laenu maksti
vabariigi alguseni.
Talude päriseks ostmisel oli ka oma traagika. Mõni
mees ei suutnud oma kodutalu osta, ostis keegi teine.
1890-ndatel aastatel algas mõisapoolne surve väiksemate
talu ja saunakohtade päriseks ostmisel. Paljud saunikud Niinjas (Niinja
ja Kokre vahel) pidid loobuma oma saunadest, sest nad ei suutnud maad päriseks
osta, nende maa osteti naabruses asuvate päristalude poolt või
osteti mitu saunakohta kokku.
1905. a. ei jätnud puutumata ka Lähtru valla inimesi.
Sellest kirjutab Mihkel Aitsam: Reedel 14. jaan. (vana kalender) 1905.
a. algasid Tallinnas streigid. Sadamas tekkis rüselus ja keegi sõdur
lõi selja tagant ühe noore töölise rinnust läbi,
nii et see samasse surnult maha langes. Seda nähes hüppasid mõned
soldatite lähenemisel üle sadama kai merre. Kustas Poll (1884-1905)
Niinja Palumäe noorim perepoeg, sai raskesti haavata ja suri järgmisel
päeval priihospidalis.
Saadikuteks Tartu kongressile valis Lähtru vald Karl
Reichadti Panga talust ja Kaarel Kuuveli Malle talust. Pärast kongressi
peeti aruandekoosolek, kus Reichardt andis aru sulakoosolekust, millest
ta osa võtnud oli. Jagas koosolijaile sulaotsuseid, juurde lisades
hoiatuse, mitte tarvitada vägivalda ega põletada, mis toob
kaasa verevalamise. Reichardti peale kaevati, ta kutsuti Lihulasse karistussalga
ülema ette.
"Reichardt surma ja Kuuvelile 70 hoopi vitsu" otsustas
Dobroljubov järsult.
Mehi hakati kaitsma, toodi veel uusi tunnistajaid, lõpuks
lasti nad vabaks. Ehmja parun Huene kaebas uuesti Reichardti peale, varsti
kutsuti Reichardt Koluveresse sõjakohtu ette. Lähtru preester
Poska valmistas palvekirjad Riia Piiskopile. Reichardti isa sõitis
Riiga kirja viima. Riia piiskopi sobitusel pääses Mihkel Reichardt
kindralkuberneri jutule. Siis saadeti telegramm Dobroljubovile, et K.R.
ei tohi surmaga karistada. Vahepeal viidi K. R. juba Tallinna Paksu Margareeta
vangitorni. Pärast kahenädalast vanglas olemist lasti K. R. lõpuks
vabaks.
1905. a. Lähtru vallas läks muidu suhteliselt rahulikult.
Paljud talumehed tahtsid ka Suure-Lähtru mõisa põletama
minna. Vallamajas olid suured vaidlused. Õnneks jäi peale tolleaegse
vallavanema Priidik Polli (1864-1937) ja Karl Reichardti kaine mõistus.
Nad surusid oma tahtmise läbi. Paljud mehed olid Priidiku peale pahased,
kuid pärast karistussalkade nuhtlemisi olid nad vallavanemale väga
tänulikud.
Mardi-Hansu poistel - vendadel Hans(1831-1907) ja Jüri
(1829-1897) Üksväraval olnud poissmehepõlves kahe peale
üks paar saapaid. Kui koos hobusega välja läinud, siis oli
kummalgi välimises jalas saabas. Seda jalga hoiti muidugi saaniteki
alt väljas. Teistel polevat siis veel saapaid olnud. See lugu oli
ka möödunud sajandi keskel.
Talurahvas oli vanasti rumal, nagu ütles meie vanaema.
Tema lapsepõlves 1890-ndatel aastatel kurnatud puust tilaga lüpsikust
piim nii, et tilasse torgati kadakaoks või õletuust ja läbi
selle kurnati. Kurnariide kasutamine tuli hiljem.
Kartuleid oli keedetud suures vees. Pärast võetud
keedetud kartuleid kulbiga veest välja. Kartulitelt vee ärakallamist
ei teatud.
Selle sajandi alguses olid Lähtru mehed tuntud saanide
meisterdajad. Taludes tehti ka palju treitud kaunistustega riidekappe ja
kummuteid.
1913. a. käisid Lähtrus Eesti Rahva Muuseumist
Kliimand ja Keerde. Kliimand joonistas inimesi, talumaju ja taluõuesid.
Nad korjasid ka vanavara. Nad kiitsid Vanakülast Priidu Alato (1845-1878)
ja Kaarel Proose (1804-1870) ning Kokrest Aadu Mägi (1807-1875) tehtud
õllekappasid ja viisid neid ka Tartu, kus nad seni ajani alles on.
Niinja ……. , nii väheütlev nimi praeguses Martna
vallas (Palivere - Oonga teest 1,5 km vasakule enne Martna keskust. )
Kunagi, mõisate ajal, kihas seal suur elu. Arvatavasti
1927 a. ostis Loodna valla Luiste küla korstnapühkija Jüri
Arnover selle mõisa. Jüril oli kaks venda, kellest üks
oli endise Eesti Vabariigi Riigikogu liige. Mõisaomanikud olid Jüri
mõlemad vennad.
Niinja mõisahoone oli lihtne 1-korruseline kivimaja.
Lihtne mees oli ka mõisaomanik Jüri, kes mõisa ostmise
ajaks oli juba kaunis eakas mees, sest rahakorjamine võttis oma
aja. Noorusajal oli Jüri käinud 6-s mõisas korstnaid pühkimas.
Tema ja ta naine Tiiu töötasid päev-päevalt koos teomeestega.
Jüri käis tööl pasteldes.
Tiiu lüpsis lehmad ja vedas piima hommikuti Lähtru
meiereisse, ikka 2 hobusevankritäit korraga, ise tõstis ka
piimanõud peale. Mõisa töö käis härgadega.
Pererahvas kodus piima ei joonud, piima asemel tarvitati
lõssi. Piim läks rahaks. Põldudel kasvatati peamiselt
nisu ja rukist. Moonakaid vahetati tihti. Vaid suurte pühade ajal
sõideti hobusega kirikusse, siis pandi ka paremad riided selga ja
oldi nagu mõisahärra ja mõisaproua.
Räägitakse kuidas Jüri käis Kirimäe
tagant härgi ostmas. Võtnud teomehed kaasa ja läinud siis
teele. Talus olid olnud aga väga kurjad koerad. Jüri käskinud
teomeestel vankri juurde ootama jääda. Ise võtnud mütsi
suhu ja lasknud käpuli, kui koerad tema poole jooksnud, need vaadanud
Jüri ja pistnud ehmatusest kodu poole metsa punuma. Peremees ei jõudnud
ära imestada, kuidas jõuti tema talu juurde, ilma koerte puremata.
Jüri öelnud: "Koerad või asjad, ühed litsid
klähvisid lepikus jah." (Selle jutu on rääkinud kunagine
mõisa teomees Anton Rande oma kodus.)
Vilja kõrvalt müüdi ka põhku. Ühel
sügisesel põhukoristuse ajal tulnud üks ostja ja küsinud:"Kus
see mõisahärra siis on?" Jüri olnud parajasti kuhja
otsas ja öelnud:"Mina olen."
Põhuostja aga vastu: "Sina, vanamees, pea suu
seal kuhja otsas." Jüri vastu:"Eks mine otsi see mõisahärra
siis üles." Pärast tulnud häbi täis silmadega
Jüri juurde tagasi.
Jüril ja Tiiul oli poeg August, kes päris mõisa
peale Jüri surma. Tiiu suri varem kui peremees. Poeg Augusti aeg töötati
sama usinusega. Augusti naise nimi oli Vilhelmiine (rahvas kutsus teda
Mõisa-Minni). Augustil ja Vilhelmiinel oli kaks last, Heino ja Saima.
Kasvatati endiselt nisu ja rukist, peeti palju loomi. Sõnnik
veeti põldudele, 300 koormat vähemalt. Osa sõnnikust
komposteeriti. Suveti viidi ümbruskonna küladest lambad söödile
Niinjasse Keestrimäele. Keestrimäe põllud olid väga
viljakad. (Veel 1965-1966 aastal saadi neilt põldudelt otra 47 ts/ha-lt
ja 1960 aastal oli alles ka Niinja lammaste küün, kuhu sellel
ajal veeti sisse sovhoosi loomade hein.) Lammaste karjatamise eest tehti
mõisale päevi sügisel, viljakoristuse ajal. Kui teised
viisid
müügiks vilja hobusekoorma kaupa, siis August Arnoveril
oli Palivere jaama tellitud vagun nisu müügiks. Kõik ümbruskonna
talumehed, kellel olid hobused, käisid tasu eest nisu vedamas.
Rajati suur puuvilja- ja marjaaed mõisa juurde. 1940.
aastaks oli mõisal 100 ha maad ja 100 veist. Lapsed olid koolitatud.
Mõisatoas oli ka klaver (poeg Heino armastas mängida.) 1940
aastal mõis natsionaliseeriti. August viidi Siberisse, kuhu ta ka
jäi. Naine Vilhelmiine läks ära Raplasse. Tütar Saima
töötas algul maksuinspektorina Martnas, hiljem Kirblas. Lõpuks
kolis temagi ema juurde Raplasse. Poeg Heino töötas Tallinnas
advokaadina. Kogu varandus jäi maha, seda ühistati, tassiti laiali.
Mingil määral viidi ka külaelanike juurde hoiule (kangaid,
sööginõusid, mööblit). Mõisast ei jäänud
midagi järele.
Peale natsionaliseerimist tehti Niinja mõis Riigi
Karjamõisaks, hiljem aga sovhoosiks. Saksa valitsuse ajal toodi
Niinjasse elama Karjala soomlasi ja Venemaa eestlasi.
Ridala ja Rõude vahel on paarikümne
kilomeetri pikkune rohtunud ja vesine rannariba, mis seob valda merega,
Matsalu lahe idaosaga. Keegi ei seo seda heinamaa-ala enam merega, ei
laevasõiduks ega kalastamiseks. Viimast piirab looduskaitseala.
Muudest loodusvarudest on viimasel ajal tähelepanu leidnud pilliroog,
mis ennemuiste oli tähtis katusematerjalina ja ehitusmaterjalina,
siis, kui veel krohvimatte ei tehtud; siis seoti jämedamast pilliroost
peo, mis viidi Pärnusse, kus selle kasutamine peaaegu iseseisvuse
lõpuni kestis.
Meresõidust ei rääkinud enam keegi. Sajandialguse
veesõidukid olid ühepuupaadid, vened; hiljem aga ei kasutatud
enam nii suuri puid, millest neid oleks välja raiutud, lihtsam oli
laudadest kokku naelutada. Need kõlbasid sõitmiseks vaid
madalas vees ja seal kus vee sügavus ulatus meetrini. Kõrgema
parrastega paate kasutati lahel, mis enam ei kuulunud Martna piiridesse.
Kuna polnud küllaldaselt vaba vett, siis ei kasutatud aere, vaid mõlasid,
millega paate tagant tõugati. Sõudmisel oli vaja lapikule
mõlale anda teatavat survet ja nii seda sai juhtida. Mõneti
oli kergem kasutada lamedapõhjalist lootsikut kui vene. Hiljem,
süvendatud jõgedel, muutus paadisõit kergemaks. Jõgede
süvendamine kestis mitmeid aastaid, selle eesmärk oli Matsalu
luhaala päästa üleujutusist, ja sai valmis alles iseseisvusaja
lõpuks.
Selline rannikumaastik oli seejärel Martna mereäärele
omane. Jõgede vallidel hakkas kasvama lopsakas taimestik. Inimesed
ei teadnudki enam, et kusagil pilliroo ja puuderibade taga on meri, nagu
mõned seda umbe kasvamas madalat lahte nimetasid.
Roostik on olnud aastasadade jooksul nagu pitsiline krae
ümber rannajoone, mis samm-haaval mere poole taandunud ja jätnud
põldudelegi pilliroo jälgi, kuna see on väga visa taim
oma kunagisest elupaigast lahkuma.
Pilliroog oli lähedane inimestele ka peale tarbelise
ehitusmaterjali. Juba lapsena õpetati lastele roopilli tegemist
ja neil mängimist. Aga pikk pilliroopadrik oli ka varjupaik peidusolijaile.
Veel on mitmest sugupõlvest edasi elanud lugu ajast, kui suure sõja
järel oli maa elanikest tühi ega teatudki enam, kus üks
või teine enesele varjupaiga oli leidnud. Ühel suveõhtul
kostis padrikust ema laul lapsele: "Äiu-äiu, kussu-kussu…"
ja see hääl viis kaks paosolijat kokku.
Lahe rannikule oli jääaeg jätnud moreeniseljandiku,
mis eraldas neljase külade grupi. Neile mägedele olid Rootsi
sõjaväeosad ehitanud oma majutuspaigad, mis minevikust rääkisid
tänapäeva inimestele. Kõrgendik oli ka veelahkmeks, jagades
kaks küla põhja poole ja teised kaks lõunasse. See külade
grupp on Martna läänepoolsem osa. Sinna kuuluvad Keravere, Tuka,
Oonga ja Liiva külad, olles eraldatud valla teistest osadest. Omal
ajal elas nendes külades kuni paarsada inimest.
Mere osa nende inimeste elus oli tagasihoidlik, välja
arvatud mõned asjaarmastajad hooaja kalastajad, kes kevadise kudemise
ajal ka kalameesteks end nimetasid. Kalapüük algas tegelikult
juba siis, kui laht oli alles jääs. Jääpinnal oli tuhandeid
luikesid ja teisi merelinde, kelle laulust rõkkas laht ja ümbruskond
ööpäev läbi. Siis tekkisid jäässe vaba vee
voolud ja sisse tulid esimesed haugid. Need olid üsna prisked. Jää
sulamist ootasid teised kalad, peamiselt särjed, kes tulid madalasse
vette kudema. Mõnikord oli neid nii rohkesti, et võis üleujutatud
heinamaal kätega püüda.
Lahel aga, kus muiste oli inimestele antud oma kindlad kalapüügikohad,
mis iseseisvuse ajal kaotati, oli mõnikord võrkudega püüdjaid
väga tihedasti ja naabreile liiga lähedal, mis põhjustas
tüli. Aga kalad vist kuulsid tülitsejate sõnelusi ega
tulnudki sel ööl võrkudesse, olid hoopis teise ujumistee
valinud.
See oli Martna rannaelus kalastamise periood. Pärast
see ala peaaegu jäeti, lahevesi soojenes ja oli liiga soe mõrdade
leotamiseks. Kaladki ei armastanud madalat, mõnekümne sentimeetri
sügavust vett. Enne jaanipäeva tulid lahte siiski latikad, valisid
seal kõrkjamätta ja kudesid seal nii, et vesi kees. Hea saagi
sai see, kes juhtus nende mängule ja tõmbas võrgud ümber
mätta. Sügisel tuli lahte veel vähesel määral
vimmu ja säinaid, aga nende püüdjaid oli vaid üksikuid.
Matsalu lahe Martna rannaala tegi 1930-ndail aastail läbi
suure muudatuse. Alatised kevadised üleujutused jõgede ümber
põhjustasid kahjustusi põllupidajaile, mistõttu valitsus
otsustas appi tulla ja lahejõed süvendada nii, et vesi jõudnuks
takistuseta lahte. Süvendaja alustas Kasari jõega, käis
siis kordamööda läbi teisedki jõed ja oma mudavallidega
jätsid lahealale uue maastikuvormi. Hiljem hakkasid seal puud kasvama.
Selle kasul oli oma negatiivne külg. Varem olid Matsalu
vähid olnud kuulsad Peterburiski, aga kui süvendaja õlised
heitveed vette sattusid, mürgitasid need vähid. Jutud kunagisest
vähirikkusest elasid edasi. Maapind kuivenes, jõesängide
ümber tekkisid heinamaad ja luht oli sügiseti heinakuhjadest
tihe. Taimestik muutus, pilliroo asemele hakkasid kasvama muud merele omased
taimed. Martna sai süvendajate tõttu uue iseloomuliku lagendiku,
kus vaid kaugel Matsalu mõisa metsanurga kohal oli kõrge
pilliroo müüri taga veel lahtist merevett.Looduskaitse on kunagise
tegevuse lõpetanud ja teiseks on see nelikküla väga tühjaks
jäänud, peaks ehk inimesegi arvestama looduskaitse osaliseks.
Martna mereriigi minevikust pole rahvajutte. Ehk siis, kui
laevad Lihula alla jõudsid, võisid need ka nüüdse
Martna rannale jõuda. Varemed sellest minevikust ei räägi.
